Ülesanne 3

Ülesanne 3. Äreva patsiendi juhtum.

Viibides praktikal psühhiaatria kliinikus õnnestus mul jälgida ühe patsiendi juhtumit. Patsiendi suureks probleemiks oli, et ta paaniliselt kartis nö. uusi kohti, ruume. Ta ei suutnud ka haigla uksest välja minna, ega kuhugi mujale peale oma palati. Ta kõndis vapralt mööda haigla koridori välisukseni ja siis jooksis rutuga tagasi. Ta ei suutnud  ka minna tegevusteraapia tuppa, sest ta kartis mis seal tema jaoks uues toas on. Ta hakkas paaniliselt värisema, kui temal paluti minna tegevustuppa. Ta muutus järsku nagu väikeseks poisiks, kes kardab kolli. Ta värises üle keha ja oli nutuvalmis. Tema silmist peegeldus meeletu ahastus. Nii me siis seisime seal koridoris ja veensime patsienti, et seal toas on tore ja seal on talle juba tuttavad inimesed. Patsient ei uskunud meid eriti. Tema jaoks kas või ühe pisikese sammu tegemine selle toa ukse suunas nõudis talt suurt pingutust ja selleks kulus tunde. Sellises olukorras saigi kasutatud veenmistehnikat ja väga palju aega tuli anda patsiendile. Mõni päev oli ka suur saavutus see, et ta tõesti tegi need paar sammugi tegevustoa suunas ja suutis seal ka seista , mitte kohe minema joosta. Patsiendile sai kirjeldatud ulukorda ja toetatud ja julgustatud. Sellistest hirmudest ülesaamine nõuab pikaajalist teraapiat, tuge ja julgustust. Tunnustasime patsienti iga tema sammu eest. Sellise patsiendiga tegeledes tuleb saada aru tema tunnetest, hirmudest. Pakkuda võimalikult palju tuge ja teha kokkuleppeid, et näiteks täna teeme viis sammu ukse suunas. Lasta patsiendil rahulikult järgmise päeva plaaniga/ kokkuleppega harjuda. Äreva patsiendiga tegeledes on minu  arvates keeruline see, et ei saa jätkata sealt, kus eile pooleli jäi. Iga päev on erinev ja ärevusfoon ka erinev.